Sangaste mõisa ajalugu
Esmakordselt mainitakse Sangaste algupärast nime Toyvel, Theal; rahvasuus Tõhala, 1272 aastal seoses Tiedemannus de Toyvele nimelise isikuga. Kohanimi “Sangaste” pärineb 1287. aastal rajatud mõisast (Sagnitz, Sangnic, Sangenitz jne.). (Esimene mõis rajati mäe lähedale, mida eestlased Harimäeks, sakslased aga Püha Leonhardi mäeks kutsusid. XVI saj. alguses olevat Sangaste olnud Vana-Liivimaal Tartu piiskopi suveresidentsiks.
Poola võimu all 16.-17. saj. vahetusel muudeti Sangaste kuningamõisaks. Poola ja Rootsi sõja käigus sai Sangaste aga kannatada ning olukorra parandamiseks liideti Rootsi võimu all 17. saj. teisel poolel Sangastega veel 8 mõisat (Puka, Keeni, Vaalu, Kaagjärve, Krüüdneri, ja hiljem Nötkenshof- Lauküla läheduses, Halechof- Aaldu talu ning Buchholtzhof- Karijärve juures Karula kihelkonnas). Nii jäi Sangaste mõisa territooriumile ka Valga linn. Aastal 1626 andis Gustav Adolf mõisa rüütel Christoph Raskele.
Ka Põhjasõda oli Sangaste piirkonnale raske ja paljud talud jäid tühjaks. 1723. a. andis Peeter I Sangaste mõisa koos Karula ja Kaagjärvega kindral I. Golovinile. 1765. a. läksid Sangaste ja Kaagjärve mõisad päranduse ja abielu kaudu vürst A. Golitsõnile, kes need 1797.a. pantis Carl Georg Arpshofenile. Viimase lesk müüs mõisad 1808. aastal õuenõunik Friedrich Georg von BERGILE (1763-1811), kes 1792. aastal oli abiellunud praegusest Lätist Ergemest pärit paruness Gertrude Agnes Wilhelmine von Ermesega.
Friedrich Wilhem Rembert ja Gustav (Astav) Gotthard sündisid ja veetsid nooruse Sangastes. Friedrich Wilhelm Rembert Berg (1794-1874) läks vabatahtlikuna 1812. a isamaasõtta Liibavi jalaväepolgu ridades. Haritud ja võõrkeeli oskava mehena sai ta armees 1865.a. kindralfeldmarssali auastme. Krahvitiitli oli ta saanud varem -1856. a. 1839. a.abiellus ta Veneetsia Gicogna patriitsiperekonnast pärineva krahvinna Leopoldinega, kes oli Austria feldmarssal Dauni tütretütar. Kuna neil lapsi ei olnud, adopteeris kindralfeldmarssal 1873.a. oma venna Gustavi pojad, andes neile parima hariduse, krahvitiitli ja lemmikvennapojale Friedrich Georg Magnusele ka varanduse (16 mõisat Eestis, Lätis, Soomes ja Poolas). Sangastes tegeldi aktiivselt põllumajandusega-aretati vilja, kartuleid. Sangaste mõisas oli uusim tehnika, esimene viljapeksumasin ja auto Eestis. Sangaste mõisa tooted hinnati Peterburi turul parimateks.
Esimese Maailmasõja alguses põgenes mõisnikupere Eestist. Krahv saabus siiski mõne aasta pärast tagasi. Tuli Eesti Wabariigi aeg. Maareformide käigus vähendati mõisa maid ning jagati enamus maadest asundustaludeks, kuid mõisasüda ja ümbritsevad maad jäid perekonna kasutusse. Et mõis ilma maata ennast ära ei majanda, sattus mõis kitsikusse. Võlad aga suurenesid ja krahvi surma ajaks oli mõis pankrotis. Mõisasüda võeti võlgade katteks ning lossis olev vara müüdi oksjonil võlgade katteks. Mis jäi müümata, jäi lossi. Tuli teise maailmasõja aeg.
Teise Maailmasõja ajal jäi loss peremeheta. Loss lagunes, järelejäänud mööbel ja asjad tassiti laiali, samuti uksed, aknad ja puitelemendid- ehitusmaterjaliks või kütteks. Nõukogude armee saabudes hoiti lossi ballisaalis ka hobuseid ning tuld tehti otse põrandal. Jahisaali tinaraamidega aknad sulatati haavliteks.
Peale sõda kuulus loss riigile ja hakkas lagunema. 1968. aastal anti hoone tollasele Tartu Kammivabrikule, mis lossi remontis ja kasutas seda puhkemaja ning pioneerilaagrina. 1993. aastal tagastati loss riigile, kes rentis selle välja firmale Real-Reisid. Sangaste Vallavalitsus võttis lossi haldamise üle 2000. aasta kevadel. Taastatud on lossi katus ja suur osa aknaid, valminud on muinsuskaitse nõuetele vastavad renoveerimis- ja haljastusprojektid.
