Lossipark

Krahv Fr. G. M. von Bergi laiahaardeline tegevus haaras loomulikult metsandustki, kus teda tuntakse eeskätt dendroloogina ja uudsete majandusharude viljelejana.

Mõis sai Bergide omandiks 1808. a. Ostmise ajal oli seis üsn räbal-hooned lagunenud, metsad laastatud. Nii mõis kui talupojad tundsid suurt puudust puidust. Vaatamata selle puudusele ei lubanud juba tollane omanik Fr. G. von Berg praegusest metsapargist puid langetada-ka järeltulijatele kehtis raiekeeld. Raiekeeluga oli algus tehtud metsapargi rajamisele.

Koos lossi ehitusega algas ümbritseva pargi korrastamine ja metsapargi kujundamine. Projekti peamine autor oli Fr. Berg ise. Ta oli veendunud inglise vabakujulise pargi pooldaja. Tema pojapoja Rene Bergi sõnul polnud vanaisal plaanis botaanikalabor luua. Ta tahtis vaid kindlaks teha, kas kusagil maailmas on puid, mis Liivimaal paremini kasvaksid kui meie kodumaised puud.

See oli eesmärk, mille poole krahv Berg püüdles aastakümnete jooksul. Oma reisidelt Ameerikasse, Euroopasse ja Kaug-Itta tõi ta kaasa ja tellis hiljemgi taimi ja seemneid.

Esmane valik tehti taimlas, mis asus metsapargis, oli 2 ha suur ja täiesti umbrohuvaba. Seal kasvas tuhandeid taimi. Üheaastased taimed, kui neid oli teise aasta kevadeks säilinud, koolitati ja kasvatati puukoolis metsa või parki ümberistutamiseni.

Sangaste metsaparki on püütud rajada taime geograafilise päritolu printsiibil. Esindatud on Euroopa, Lõuna-Euroopa, Siberi, Põhja-Ameerika ja Eest osakond.

Berg katsetas kuue nululiigiga. Neist euroopa ja kaukaasia nulu ebasobivus selgus üsna kiiresti, sest mõlemad liigid kardavad külma. Hall nulg, korginulg ja palsaminulg sobiksid hästi haljastusse. Ka lossi taha istutas krahv iga pojapoja sünni puhul palsaminulu-need kolm puud kasvavad siiani.

Kuuskedest katsetas Berg kanada, musta, sitka ja torkavat kuuske. Leides, et need kasvavad harilikust kuusest aeglasemalt või on külmahellad, ei soovitanud ta neid kasvatada. Hilisem pargihooldaja peale II Maailmasõda metsaülem Herbert Raap istutas siiski Sangastesse 10 kuuseliigi esindajat.

Saksamaalt pärit männiseemned andsid kõveratüvelised ja okslikud järglased. Ka Ameerika päritoluga hall mänd ja valge mänd ei andnud soovitud tulemusi. Keerdokkaline mänd kasvas pea 30 m kõrguseks. Seedermännid ei läinud kasvama.

Katsetati ka ameerika lehist ja läänelehist- kokku istutati sadu puid, mida tänaseks pole kahjuks enam säilinud. Ranniksekvoia ja mammutipuu külvamisest säilisid vaid mõne taimed, mis ka hiljem hukkusid.

Okaspuudest kasvas hästi kanada tsuuga, harilik ebatsuuga. Arvukalt on lossi juurde istutatud harilikku elupuud.

Lehtpuudest jäi peale korduvat katsetamist põhiliseks harilik tamm, mõned papliliigid, saar ja harilik pöök.

Veel leidus pargis: ginnala vaher, haberoodne vaher, mandžuuria vaher, nipponi vaher, mandžuuria araalia, amuuri korgipuu, amuuri maakia, amuuri toomingas, mandžuuria saar, Bunge saar, ameerika saar, harilik valgepöök, punane tamm, punaselehine pöök, hilistoomingas, korea seedermänd. H. Raap täiendas omapoolselt parki mitmesaja liigi võrra.

Korvipaju istanduses kasvatati vesipaju, vitspaju, ameerika paju jt.

Pargi pindalaks oli kokku 54 ha ning seal kasvas kokku ligi 500 erinevat puu- ja põõsaliiki ning vormi. Tänasel päeval hooldab ja taastab parki RMK.

Pargis on jalutus- ja matkarajad ning RMK lõkkeplats.