Legendid
Sangaste rahvajutud ja legendid: krahv, kes sõi puulusikaga ja kihutas võidu rongiga.
Mõisnikud ja pastorid on rahvapärimustes sageli üsna piiratud kujud, kelle nutikas talupoeg ikka üle kavaldab. Sangaste krahv Friedrich Georg Magnus von Berg oli aga hoopis teisest puust. Tema omapärane käitumine, terav keel ja lihtne elustiil eristasid teda teistest aadlimeestest nii kõvasti, et rahva mälus elab ta siiani kuraasika ja lugupeetud legendina.
Kihlvedu raudruunaga ja kaotatud kuulmine
Kui 1887. aasta novembris jõudis Valka esimene rong, rajati jaama ka uhke raudteerestoran, kus ümberkaudsed mõisnikud õhtuti aega viitsid. Kord läksid Puka, Keeni, Restu, Tõlliste, Sooru ja Sangaste parunid kõvasti vaidlema selle üle, kellel on piisavalt kiired hobused, et aurumasinale ära teha.
Krahv Berg sõlmis teiste mõisnike vastu kihlveo: ta ratsutab Valgast välja üheaegselt rongiga ja jõuab umbes 30 versta kaugusel asuvasse Puka raudteejaama esimesena.
Oli külm, tuuline ja lumelörtsine sügisöö. Kihutamise käigus viis tormituul krahvil mütsi peast, kuid Berg ei vaadanud tagasi ja ratsutas võidukalt esimesena Puka jaama. Karmi külmetamise ja asjatundmatu ravi tagajärjel kaotas krahv aga kuulmise. Kurdiks jäämine teda ei seganud – ta õppis kiiresti inimeste huultelt lugema ning suhtles kõigiga sama vabalt ja sundimatult kui varem. Tema kuulmisvaegusest sai aga hoopis ainest uuteks lugudeks:
Kevadise teede lagunemise ajal Hummulisse sõites libises krahvi vedruvanker teelt ja vajus külili sügavasse porri. Kutsar kargas püsti ja hakkas häälekalt kurja vanduma. Berg ronis rahulikult mudast välja, pühkis riided puhtaks ja muheles: “Sõima, sõima, ega ma nagunii ei kuule!”
Teinekord jälle noominud Berg aidameest ja hakanud kohe minema jalutama. Aidamees torises krahvi selja taga midagi vihaselt habemesse. Berg pöördus ringi ja teatas: “Ah sa karjud minu peale!? Ei ole mõtet, ei ma sind kuule!”
Pastlad ja talupojatoit
Hoolimata oma krahvitiitlist ja Euroopa haridusest, eelistas Berg suviti ringi käia lihtsates pasteldes ja armastas üle kõige tavalist talupojatoitu.
Karulas mäletatakse lugu sellest, kuidas krahv jahi käigus Puritse tallu lõunale astus. Kui perenaine uuris, mida härrale hamba alla valmistada, vastas Berg: “Teda sama, mis esi sööt. Küdsetusi kartult ja haput piima.” Krahv istus lauda, sõi puuanumast ja puulusikaga ning ajas kohalikega juttu nagu võrdne võrdsega. Tema pojapojad meenutavad tänaseni, et vanaisa igapäevane toidulaud koosnes sageli vaid tangupudrust, kooritud hapupiimast ja soolaheeringast.
Krahv, keda ei saanud üle kavaldada
Erinevalt teistest parunitest jäi Berg talupoegadega suheldes alati sammu võrra ettepoole.
Varsti pärast uut aastat kohtas üks nutikas talumees krahvi teel, soovis talle valjuhäälselt head uut aastat ja sai selle eest krahvilt hõberubla. Mõne aja pärast otsustas mees õnne uuesti proovida, soovis krahvile jälle head uut aastat, kuid sai seekord vaid vaskmündi. Kui talumees juba kolmandat korda krahvile uue aasta õnne soovima tuli, mühatas Berg elutargalt: “Kulla talumees, kas nii läheb siis nüüd jaanipäevani välja?!”
Samasugust muhedat mõistmist näitas ta üles ka siis, kui tabas mehi teolt, mida teised mõisnikud oleksid karmilt karistanud. Otepääl räägitakse, et krahv näinud metsast tagasi sõites metsavargaid, kelle puukoorem oli kraavi ümber vajunud. Mehed ehmatasid härrat nähes kangeks, kuid Berg astus rahulikult vankrilt maha, aitas vargapoistel koorma uuesti püsti tõsta ja ütles enne teele asumist: “Mine kodu, kae, et mõtsavaht ei näe!”
