Krahv Friedrich Georg Magnus von Berg sündis 16. Veebruaril 1845.a. Poisikesena onu maamõisates viibides meeldis talle vaadelda tuules lainetavaid viljavälju. Berg õppis Tartu Gümnaasiumis ja omandas kõrghariduse Sorbonne’i ülikoolis Prantsusmaal. Seejärel siirdus ta Inglismaale, kus töötas aasta Londonis kantseleiametnikuna ning järgmisel aastal kogus teadmisi praktilisel põllutööl Edinburghi lähedal farmis. 1868. aastal jõudis Fr. Berg tagasi Eestisse ja asus alaliselt elama Sangaste mõisa. Abiellus salanõuniku tütrega, neil sündis kaks poega Erik ja Ermes. Varsti peale poegade sündi lahutasid.

Mõisapidamise esimestest aastatest alates võitis noor krahv eesti talupoegade lugupidamise ja armastuse. Uuendusmeelse inimesena ning Prantsusmaal ja Inglismaal õpitud hariduse baasil tegeles Fr. v. Berg uskumatult paljude aladega. Ta oli taiplik sordiaretaja, parandas heinamaid, oli üks esimesi söödajuurvilja kasvatajaid. Suure reisimehena katsetas teistest maadest toodud taime- ja puuviljaliikidega. Tal ei olnud metsanduslikku haridust, kuid Sangaste pargis kasvavad veel nüüdki tema istutatud puud.

Krahv Berg rajas ka puuviljaaia. Bergi tuntakse rukki-, kartuli-, hobuse- ja tiigikalakasvatuse, maaparanduse, metsanduse ja jahinduse valdkonnas tegijana ning korvipajude kasvatajana. Tal oli suur jahitrofeede kogu. 1937. aastal oli Berliinis trofeede näitus, kaheksast paarist põdrasarvedest olid viis Bergi omad. Üks paar sai maailmanäituselt ka medali.

Berg ei olnud tavaline maaparandaja, ta oli hüdrotehniliste rajatiste algataja. 1900. aastal sõideti Tartust paatidega Tõlliste silla juurde, sealt edasi sõideti kaarikutega Sangaste lossi. Bergi ideed olid lüüside abil ühendada Väike Emajõgi Koivaga ja ehitada hüdrotehniline rajatis, mis ühendaks Pärnut, Võrtsjärve ja Peipsit.

Masinlüps laudas ja omakonstrueeritud viljasorteerimise seadmed meelitasid kokku arvukalt uudistajaid. Bergi tsentrifuug patenteeriti ja tuli maailmas müügile. Ta näitas lahkelt oma majapidamist ja katseid kõigile. Oli ka, mida vaadata – Berg tegi revolutsiooni 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Eesti põllumajanduses.

Berg oli viljakas kirjamees, reisidel pidas päevikut, avaldas reisikirju. Ta püüdis katsetuse ja uurimuste tulemusi võimalikult paljudele kättesaadavaks teha.

Eestimaa viimase põllumehest krahvi elutööks sai Sangaste rukki aretamine, mis kestis 60 aastat. Krahv lahkus siit ilmast 1938. aasta 22. märtsil ning maeti tema soovi kohaselt Sangaste külakalmistule. Tema haual kasvab peotäis Sangaste rukist. Inimesed teavad temast rääkida palju legende.

Esmakordselt mainitakse Sangaste algupärast nime Toyvel, Theal; rahvasuus Tõhala, 1272 aastal seoses Tiedemannus de Toyvele nimelise isikuga. Kohanimi “Sangaste” pärineb 1287. aastal rajatud mõisast (Sagnitz, Sangnic, Sangenitz jne.). (Esimene mõis rajati mäe lähedale, mida eestlased Harimäeks, sakslased aga Püha Leonhardi mäeks kutsusid. XVI saj. alguses olevat Sangaste olnud Vana-Liivimaal Tartu piiskopi suveresidentsiks.

Poola võimu all 16.-17. saj. vahetusel muudeti Sangaste kuningamõisaks. Poola ja Rootsi sõja käigus sai Sangaste aga kannatada ning olukorra parandamiseks liideti Rootsi võimu all 17. saj. teisel poolel Sangastega veel 8 mõisat (Puka, Keeni, Vaalu, Kaagjärve, Krüüdneri, ja hiljem Nötkenshof- Lauküla läheduses, Halechof- Aaldu talu ning Buchholtzhof- Karijärve juures Karula kihelkonnas). Nii jäi Sangaste mõisa territooriumile ka Valga linn. Aastal 1626 andis Gustav Adolf mõisa rüütel Christoph Raskele.

Ka Põhjasõda oli Sangaste piirkonnale raske ja paljud talud jäid tühjaks. 1723. a. andis Peeter I Sangaste mõisa koos Karula ja Kaagjärvega kindral I. Golovinile. 1765. a. läksid Sangaste ja Kaagjärve mõisad päranduse ja abielu kaudu vürst A. Golitsõnile, kes need 1797.a. pantis Carl Georg Arpshofenile. Viimase lesk müüs mõisad 1808. aastal õuenõunik Friedrich Georg von BERGILE (1763-1811), kes 1792. aastal oli abiellunud praegusest Lätist Ergemest pärit paruness Gertrude Agnes Wilhelmine von Ermesega.

Friedrich Wilhem Rembert ja Gustav (Astav) Gotthard sündisid ja veetsid nooruse Sangastes. Friedrich Wilhelm Rembert Berg (1794-1874) läks vabatahtlikuna 1812. a isamaasõtta Liibavi jalaväepolgu ridades. Haritud ja võõrkeeli oskava mehena sai ta armees 1865.a. kindralfeldmarssali auastme. Krahvitiitli oli ta saanud varem -1856. a. 1839. a.abiellus ta Veneetsia Gicogna patriitsiperekonnast pärineva krahvinna Leopoldinega, kes oli Austria feldmarssal Dauni tütretütar. Kuna neil lapsi ei olnud, adopteeris kindralfeldmarssal 1873.a. oma venna Gustavi pojad, andes neile parima hariduse, krahvitiitli ja lemmikvennapojale Friedrich Georg Magnusele ka varanduse (16 mõisat Eestis, Lätis, Soomes ja Poolas). Sangastes tegeldi aktiivselt põllumajandusega-aretati vilja, kartuleid. Sangaste mõisas oli uusim tehnika, esimene viljapeksumasin ja auto Eestis. Sangaste mõisa tooted hinnati Peterburi turul parimateks.

Esimese Maailmasõja alguses põgenes mõisnikupere Eestist. Krahv saabus siiski mõne aasta pärast tagasi. Tuli Eesti Wabariigi aeg. Maareformide käigus vähendati mõisa maid ning jagati enamus maadest asundustaludeks, kuid mõisasüda ja ümbritsevad maad jäid perekonna kasutusse. Et mõis ilma maata ennast ära ei majanda, sattus mõis kitsikusse. Võlad aga suurenesid ja krahvi surma ajaks oli mõis pankrotis. Mõisasüda võeti võlgade katteks ning lossis olev vara müüdi oksjonil võlgade katteks. Mis jäi müümata, jäi lossi. Tuli teise maailmasõja aeg.

Teise Maailmasõja ajal jäi loss peremeheta. Loss lagunes, järelejäänud mööbel ja asjad tassiti laiali, samuti uksed, aknad ja puitelemendid- ehitusmaterjaliks või kütteks. Nõukogude armee saabudes hoiti lossi ballisaalis ka hobuseid ning tuld tehti otse põrandal. Jahisaali tinaraamidega aknad sulatati haavliteks.

Peale sõda kuulus loss riigile ja hakkas lagunema. 1968. aastal anti hoone tollasele Tartu Kammivabrikule, mis lossi remontis ja kasutas seda puhkemaja ning pioneerilaagrina. 1993. aastal tagastati loss riigile, kes rentis selle välja firmale Real-Reisid. Sangaste Vallavalitsus võttis lossi haldamise üle 2000. aasta kevadel. Taastatud on lossi katus ja suur osa aknaid, valminud on muinsuskaitse nõuetele vastavad renoveerimis- ja haljastusprojektid.

Eestimaa viimase krahvist põllumehe elutööks sai Sangaste rukkisordi aretamine.

Rukis oli Eestis tollal tähtis kultuur: see moodustas kuni 1/3 külvipinnast. Peamiselt kasvatatav kohalik maarukis oli aga peene tera ja väikese saagikusega. Peades oli palju tühikuid. Halvemates kasvutingimustes oli terade hulgas palju rukkiluste. Mõisates kasvatati küll mitmesuguseid välismaiseid rukkisorte, kuid need ei osutunud meie tingimustes küllalt saagikindlaks. Madala kvaliteediga rukist oli välismaal raske maha müüa, sest eelistatud olid jämedateralised sordid.

Sangaste ja teiste mõisate omanikuks sai Friedrich von Berg pärast kindralfeldmarssal F. W. R. v. Bergi surma 1874. Kohe alustas ta rukki kasvatamist. Kohalike tingimustega sobiva rukki leidmiseks tellis Berg esialgu talirukki mitmesuguste sortide seemet Inglismaalt ja Saksamaalt. Peagi selgus, et siinse karmi talve tõttu need Eestile ei sobi. Pärast seda võttis ta katsete algmaterjaliks meist põhja pool asuvate maade (Rootsi, Soome) rukkisordid. Ka nende hulgas ei leidunud ühtki kõlbulikku ja Berg otsustas ise hakata uut rukkisorti aretama.

Umbes 10 aasta pikkuse katsetamise järel oli selge, et Eesti tingimustele sobivat talirukkisorti pole võimalik kiiresti saada. Berg otsustas hakata rukist parandama alalise valiku teel. Lõpuks osutus võrdlusel parimaks Vana-Kuuste mõisast toodud talirukkiproov. Arvatavasti ostis selle rukkiproovi algseemne Õisu mõisa omanik Sievers 1850. a paiku Saksamaalt. Nii Õisus kui Vana-Kuustes kasvatati seda koos maarukkiga, sordid risttolmlesid omavahel.

Berg seadis ülesandeks aretada rukkisort, mis oleks pika kõrre, pea ja teraga, tihedapealine, tühikutevaba, raskete teradega, hea talve- ja seisukindlusega ning annaks rikkalikult saaki.

Pärast Bergi surma tekkis Sangastes rukki aretamisel ajutine paus. 1939 ostis Eesti Sordiparanduse Selts pärijatelt tolle rukkisordi edasiaretamise õiguse ja töö jätkub siiani Jõgeva Sordikasvanduse Sangaste aretusjaamas. Krahvi pojapoeg Victor on aretanud Kanadas Sangaste rukist edasi ning väidetavalt valmistatakse Sangaste rukki järeltulijast Canadian Gold viskit.

Harri Kübar

Sangaste krahv oli silmapaistev mees, kes oma käitumisega teistest aadlimeestest kõvasti erines. Sellisena on temast rahva mälus säilinud palju lugusid.

Esimene rong jõudis Valka 1887. aasta novembris. Rajati ka uhke raudteerestoran, kus õhtuti käisid aega viitmas ümberkaudsed mõisnikud. Kord olnud seal Puka, Keeni, Restu, Tõlliste, Sooru ja Sangaste parun vaidlema hakanud, kellel on nii kiired hobused, et võivad raudruunast kiiremini ajada. Berg sõlminud kihlveo kõigi teiste mõisnike vastu, et ratsutades Valgast välja üheaegselt rongiga, jõuab ta umbes 30 versta kaugusel asuvasse Puka raudteejaama enne rongi. Külmal ja tuulisel sügisööl sadanud ka lumelörtsi, kui Berg Puka poole kihutama hakkas. Teel oli tuul tal mütsi peast viinud. Pööramata sellele tähelepanu, kihutanud Berg võidukalt esimesena Puka jaama. Külmetamise tagajärjel tekkinud tal aga keskkõrvapõletik ja asjatundmatu ravimise tagajärjel kaotanud krahv Berg kuulmise. Kurdiks jäämine ei häirinud Bergi teiste inimestega suhtlemisel. Ta õppis väga kiiresti ära kõne lugemise inimese huultelt ja suhtles vestluskaaslastega vabalt ning sundimatult.

Kord kevadisel teede lagunemise ajal Sangastest Hummulisse sõites libisenud vedruvanker teelt ja vajunud küljeli porri. Kutsar karanud maha ja hakanud kurja vanduma. Berg olevat rahulikult mudast välja roninud ja muhelenud: “Sõima, sõima, ega ma nagunii ei kuule!”

Teine kord oli Berg aidameest noominud ja hakanud kohe ära minema. Aidamees oli krahvi selja taga midagi habemesse torisenud. Berg pöördunud ümber ja lausunud: “Ah sa karjud minu peale!? Ei ole mõtet, ei ma sind kuule!”.
Krahvist mäletati, et ta oli eelistanud lihtsat talupojatoitu. “Vana Sangaste krahv olli siin jahi pääl,” mäletati Karulas. “Käve Karulas Puritse talus lõunal perenaise man. Perenaine küsinu: “Mis söögis tahat?” “Teda sama, mis esi sööt. Küdsetusi kartult ja haput piima.” Puulusikaga ja puuanumast sõi. See olli täl sääl egä lõuna. Ta taht lihtsat sööki. Ja ega lihtsa inimesega ajas juttu.” Krahvi pojapojad mäletavad tänaseni vanaisa lihtsat toidulauda: tangupuder, kooritud hapupiim ja soolaheeringas. Suviti oli alati ringi käinud pasteldes.

Kui mõisasaksad ning pastorid on rahvapärimustes sageli piiratud kujud, kelle talupoeg üle kavaldab, siis Bergi puhul on otse vastupidi. Tüüpiline on lugu taluperemehest, kes varsti pärast uut aastat krahviga teel kohtudes talle head uut aastat soovib ja viimaselt hõberubla saab. Nutikas talumees soovib krahvile varsti jälle head uut aastat, kuid saab nüüd juba vaid vaskmündi. Kui aga talumees veel kolmandat korda krahvihärrale head uut aastat soovinud, siis oli viimane mühatanud: “Kulla talumees, kas nii läheb siis nüüd jaanipäevani välja?!”

“Ükskord tulnu krahv mõtsast sõites,” mäletati Otepääl. “Mõtsavarga kaenu, et härra tuleb. Käänuva kõrvale ja lännu ümber. Krahv jätnu hobese seisma, aidanu koorma välla ja ütelnu: “Vaata ette, et tõine kord enamb ümbre ei aja!”. Sangastest pärinevas variandis oli krahv peale koorma kraavist aitamist lihtsalt öelnud: “Mine kodu, kae, et mõtsavaht ei näe!”

Harri Kübar